Kuidas õhupuhastid meie igapäevaelus töötavad

Algse õhupuhasti tööpõhimõte on selline

Õhupuhasti funktsioon on väga sarnane kopsu omaga. See on jagatud kolmeks etapiks. Esimene samm on gaasi sissehingamine, teine ​​​​aste on neeldumine ja filtreerimine kehas ning kolmas samm on töödeldud gaasi vabastamine. Esimene ja kolmas samm on lihtsad mehaanilised toimingud, mis on väga lihtsad, samas kui õhupuhastite erinevus seisneb peamiselt teises lülis.

Praeguse õhupuhasti teine ​​põhiosa sisaldab üldiselt järgmisi tüüpe: füüsiline filtreerimine, elektrostaatiline adsorptsioon ja hübriidtüüp.

Esimene tüüp on puhas füüsiline filtreerimine. Tegelikult juhitakse õhk läbi ühe või mitme filtrikihi läbi suure õhuhulga ja suure rõhulangusega ventilaatori, et filtreerida välja tahked osakesed ja kahjulikud ained. Põhikomponentides kasutatakse peamiselt HEPA (High Efficiency Air Filter) tehnoloogiat, mis on hetkel kodumajapidamiste turul kõige levinum. Briti BSEN-i spetsifikatsiooni kohaselt peab 1 mikronise läbimõõduga osakeste filtreerimiskiirus olema üle 85 protsendi (H10 standard, BSEN1822), et neid saaks nimetada HEPA-filtriks. HEPA jaguneb ka erinevateks tasemeteks vastavalt filtreerimise efektiivsuse erinevusele, kuid erinevus on üsna piiratud. Enamik HEPA tehnoloogiaid on suutnud rahuldada perede vajadusi. Lihtsamalt öeldes ei ole soovitatav osta õhupuhastit ilma HEPA-ta.

Lisaks on aktiivsüsi sageli kasutatav õhupuhastusmaterjal. Aktiivsüsi toetub hõljuvate ainete adsorbeerimiseks oma suurele hulgale mikropooridele. Aktiivsöe filtreerimise pooride suurus varieerub vahemikus 0,3 kuni 50 mikronit. Aktiivsüsi võib adsorbeerida ka mürgiseid ja kahjulikke gaase. Erinevatel aktiivsöel on erinev adsorptsioonipooride suurus ja erinevad pealtkuulamisefektid. Väiksemad mikropoorid võivad adsorbeerida nanomõõtmetes lenduvaid gaase.

Teine põhimõte on adsorptsioon staatilise elektri kaudu. Sellest on ka hästi aru saadud. Talvemantlitel tekkiva tolmu või karvade adsorptsioon on staatiline elekter. Seda tüüpi õhupuhastite põhimõte seisneb selles, et kui õhk läbib kõrgepinge elektrivälja, toimub ionisatsioon. Ioniseeritud gaasi positiivsed ioonid neelduvad katoodiplaadile, negatiivsed ioonid aga tõrjuvad katood ja kinnituvad saasteainete molekulidele, muutes selle negatiivseks. Laadige, seejärel adsorbeeritakse negatiivselt laetud saasteainete molekulid anoodiplaadile. Elektrostaatilised filtrid suudavad nüüd töödelda molekulaarsel tasemel aineid ja väikseimad osakesed, mida saab eemaldada, võivad ulatuda 0,01 mikronini. Elektrostaatilise adsorptsiooniga õhupuhasti ei pea filtrit vahetama, piisab filtri korrapärasest loputamisest.

Muidugi on elektrostaatilisel filtril kaks puudust: 1. Kõrgepinge elektriväli tekitab osooni, mistõttu tuleb selle kasutamisel pöörata tähelepanu ventilatsioonile. Tuleb teada, et osoonil võib olla bakteritsiidne toime vaid madala kontsentratsiooni korral, kuid kui kontsentratsioon on kõrge, ei ole kahju inimorganismile väiksem kui PM2,5. 2. Formaldehüüdi eemaldamise võime on minimaalne.